Selgitus

Sellel lehel on antud täpsem ülevaade meie kampaania eesmärkidest, põhjendustest ja kavandatud sammudest. Täiendavat informatsiooni leiab korduma kippuvate küsimuste (KKK) lehelt. Kui Teil on küsimusi, millele kummaltki lehelt vastust ei leia, siis võtke meiega ühendust, kas e-posti või telefoni teel.

Eesmärk

Meie kampaania lähtub eesmärgist säilitada Eesti Vabariigis senisel tasemel austus sõnavabaduse vastu, hoides ära Euroopa Liidu poolt nõutud karistusseadustiku muutmine, mis võimaldaks inimesi kriminaalkorras süüdi mõista ja vangi panna pelgalt oma seisukohtade väljendamise eest viisil, millega ei ole põhjustatud ei kahju ega ka reaalset ohtu kellegi elule, tervisele ega varale.

Oleme veendunud, et ühiskondliku vaenu õhutamise keeld on karistusseadustiku paragrahvis 151 sätestatud piisavalt ulatuslikult ja selle keelu laiendamiseks puudub ühiskondlik vajadus. Sõnavabadus on aga üks vaba ja demokraatliku ühiskonna alustest, mille piiramine on lubatav üksnes äärmise ühiskondliku vajaduse korral ja siiski nii vähesel määral kui võimalik.

Kampaania tausta ja vajalikkuse selgitus

Sõnavabadust on pikka aega peetud üheks peamiseks ühiskondade vabaduse ja demokraatlikkuse näitajaks. Kuigi tavaliselt seostatakse sõnavabaduse mahasurumist diktatuuridega nagu Põhja-Korea või Saudi-Araabia, on paraku võimatu eitada, et ka Euroopas teeb sõnavabadus juba pikemat aega vähikäiku. Euroopa Liidu keskvõim nõuab liikmesriikidelt “vihakõne” või “vaenukõne” (tegu on sama asjaga) kriminaliseerimise näol justkui uute blasfeemiakeeldude kehtestamist, mis võimaldaks vanglakaristuse ähvardusel ideoloogiliselt lubamatuks arvatud avalikke seisukohaväljendusi vaigistada.

Seni on Eesti suutnud neid nõudmisi tõrjuda, ent nüüd kasvatab keskvõim survet. Nimelt algatas Euroopa Komisjon hiljuti Eesti suhtes “vihakõne” ebapiisava kriminaliseerimise pärast rikkumismenetluse. Reformierakond andis seepeale 2020. aasta sügisel parlamendi menetlusse eelnõu, mille vastuvõtmisega rahuldataks Euroopa Liidu nõudmised ja isegi ületataks need.

Eelnõu kohaselt saaks inimesi ühiskondliku vaenu õhutamises ehk “vihakõnes” süüdi mõista ilma, et nende väljaütlemistega oleks põhjustatud oht kellegi elule, tervisele või varale – piisaks sellest, et väidetavalt vaenu või vägivalda õhutava sõnakasutusega on põhjustatud oht avalikule korrale. Seejuures hakataks ühiskondliku vaenu õhutamist käsitlema mitte väärteo, vaid kuriteona ning selle eest saaks maksimaalse karistusena määrata 1-aastase, teistkordsel karistamisel koguni kuni 3-aastase vanglakaristuse. 2020. aasta lõpus kukkus toona opositsiooni kuulunud Reformierakonna esitatud eelnõu parlamendi menetlusest välja, aga valitsusse pääsemise järgselt kinnitas reformierakondlasest justiitsminister Maris Lauri, et nn vaenukõne kriminaliseerimise projektiga liigutakse kindlasti edasi.

Tähelepanu väärib seegi, et kui Euroopa Liit nõuab oma raamotsuses “vihakõne” kriminaliseerimist vaid rassi, nahavärvi, usutunnistuse, sünnipära või rahvuse alusel, siis Reformierakonna eelnõus on eelnevale lisatud veel terve rida aluseid, nagu näiteks kehaline tunnus, sugu, seksuaalne sättumus ja sooidentiteet.

Tõsine oht sõnavabadusele

Kuigi Euroopa Liidu klaköörid püüavad probleemi pisendada, võib kahtlusteta öelda, et pärast taasiseseisvumist ei ole Eestis tehtud ühtegi seadusandlikku ettepanekut, mis kujutaks endast sõnavabadusele ligilähedaseltki tõsist ohtu. Muidugi ei ole ebaviisakas või vulgaarne eneseväljendus ühiskondlikult soovitav nähtus. Ent kui ebakultuurset eneseväljendust hakatakse välja juurima kriminaalõiguslike repressioonidega, siis luuakse tunduvalt suurem probleem kui see, mida lahendama asuti.

Mitmed poliitikud on püüdnud seda probleemi tegelikust väiksemana näidata või lausa olematuks rääkida, aga nende väited ei kannata kriitikat. Näiteks eurosaadik Urmas Paeti seisukoht, nagu poleks “vihakõne” kriminaliseerimisel sõnavabaduse piiramisega mingit pistmist, on ühemõtteliselt ja jämedalt vale. Ilmselgelt on eelnõus tehtud seaduse muutmise ettepanekute näol tegu sõnavabaduse kitsenduse ehk riivega, sest sõnavabaduse alla kuulub igasugune ideeline eneseväljendus, mille piirang on vältimatult ka sõnavabaduse piirang.

Tõsi, mitte kõik sõnavabaduse riived ei ole põhiseaduse vastased, ent nende põhiseaduspärasuse eelduseks on nende legitiimne eesmärk, nende rajanemine seaduslikule alusele, nende vajalikkus ja ka nende proportsionaalsus taotletava eesmärgi suhtes. Pidades aga silmas, et Eestis praktiliselt puuduvad nö vihakuriteod, mille ärahoidmiseks võiks “vaenukõne” kriminaliseerida, on väga raske näha, kuidas see ilmselgelt ebavajalik piirang võiks olla põhiseaduspärane.

Vastuolu karistusõiguse aluspõhimõtetega

Reformierakonna eelnõu seletuskirjas on toonitatud, et seaduse vastuvõtmisel puuduks igasugune negatiivne mõju. Tegelikult oleks seaduse vastuvõtmisel ulatuslik negatiivne mõju, sest see soosiks niisuguse hirmuõhkkonna kujunemist, kus inimesed ei julge enam riiklike repressioonide kartuses domineerivate ideoloogiliste hoiakutega vastuolus olevaid seisukohti väljendada.

Kõige suuremaks probleemiks ongi tõsiasi, et eelnõu kohaselt kehtestatud kuriteokoosseis oleks sedavõrd umbmäärane ja laialivalguv, et keskmisel mõistlikul inimesel on võimatu ette näha, millised avalikud väljaütlemised või isegi sõnad või väljendid kvalifitseeruksid selle kohaselt kuritegudena, millised mitte.

Sama küsimus seondub eelnõus nimetatud kriteeriumiga, mille kohaselt piisab inimeste ühiskondliku vaenu õhutamise kuriteos süüdi mõistmiseks sellest, et nende avaliku väljaütlemisega on “põhjustatud oht avalikule korrale”. Korrakaitseseaduses on avalik kord määratletud ühiskonna seisundina, milles on tagatud õigusnormide järgimine ning õigushüvede ja isikute subjektiivsete õiguste kaitstus. Sõnavabaduse piiramise kontekstis on tegu lootusetult uduse määratlusega, mille alla võib arvata ükskõik milliseid väljaütlemisi.

Samas teavad aga kõik kriminaalõiguse baaskursuse läbinud juuratudengid, et karistusõiguse üks kõige fundamentaalsemaid põhimõtteid nullum crimen sine lege ehk legaliteediprintsiip näeb ette, et kuriteona ei tohi käsitleda mitte ainsatki tegu, mille puhul pole seaduse alusel selge, millistest tegudest täpselt jutt käib. Ainuüksi sel põhjusel ei tohiks Euroopa Komisjoni nõutava sisuliselt määratlemata kuriteokoosseisu kehtestamine päriselt õigusriigi põhimõttest lähtuvas riigis kõne allagi tulla.

Prokuratuurist saab ideoloogilise represseerimise vahend?

Peamiseks osutub küsimus sellest, kes otsustab, millised avalikud väljaütlemised arvatakse kuritegelikuks, millised mitte. Andes sellise voli prokuratuurile ja kohtutele, anname sisuliselt neile õiguse kasutada riiklikku repressioonivõimu ideoloogiliste ja poliitiliste eelistuste jõustamiseks karistusvõimu abil. See omakorda loob olukorra, kus ka prokuratuurist peab saama poliitilise võitluse tanner – see, kes paneb paika peaprokuröri, mõjutab ka seda, milliste väljaütlemiste suhtes hakatakse kriminaalõiguslikke repressioone rakendama.

Näiteid selle kohta, kuidas saab “vaenukõne” kriminaliseerimisest teha ideoloogilise diktatuuri vahendi, ei ole seejuures vaja kaugelt otsida. Juba 2014. aastal nõudsid homoaktivistid politseilt SAPTK vastu väärteomenetluse algatamist, kuna nende hinnangul kujutas kooseluseaduse läbisurumise vastane kampaania vaenu õhutamist. Justiitsministeeriumis tehti aga lobitööd kõnealuse väärteokoosseisu laiendamiseks, et SAPTK suhtes saaks lihtsamalt menetlusi algatada ja et karistatavaks tehtaks ka väljaütlemised, mida homoaktivistid peavad solvavaks. Eesti Ekspressi ajakirjaniku Mikk Salu sõnul olid nn vaenukõne kriminaliseerimise ühe peamise eestkõnelejana tuntud Eesti Inimõiguste Keskuse esindajad juba 2012. aastal justiitsministeeriumis toimunud temaatilisel ümarlauaarutelul eriliselt huvitatud sellest, kuidas saaks seadust muuta nii, et Varro Vooglaid oleks võimalik vangi panna.

Soomes on aga riigi peaprokuröri nõudmisel algatatud mitu kriminaalmenetlust endise siseministri Päivi Räsäneni suhtes, sest ta on ühes ammu koostatud brošüüris tsiteerinud Piiblis homoseksuaalsete suhete kohta kirjutatut ja väljendanud vastavaid seisukohti ka ühes telesaates. Põlissoomlaste poliitikuid on aga karistatud “vihakõne” eest seonduvalt kriitiliste seisukohtadega islamiimmigratsiooni suunal.

Kui Reformierakonna eelnõu saaks seaduseks, siis ei teaks keegi, millised tema poolt välja öeldud seisukohtadest võiks päädida kriminaalmenetlusega, sest kõiki selliseid seisukohti, mida on väljendanud Räsänen, on mitmed konservatiivid väljendanud ka Eestis. Ju sõltuks palju peaprokuröri maitse-eelistustest, nii kummaline kui taoline mõte ka ei tunduks. Mida kõike võiks “vihakõneks” arvata, sellest annab aimdust näiteks Andrus Karnau vaade, mille järgi peaks sellena kvalifitseerima ka seisukohaväljendused, mis võivad olla kellegi poolt tunnetatud alandava, häbimärgistava või haiget tegevana.

Pole siis ime, et ka Eesti Vabariigi peaprokurör Andres Parmas on öelnud, et tema ei poolda nn vaenukõne kriminaliseerimist ja et ta on sellele koguni vastu. “Olen alati sellele vastu seisnud ja seisan ka praegu. Minu arvates on see halb mõte,” ütles Parmas 2021. aasta veebruaris, selgitades, et nn vihakõne on tegelikult praegugi kriminaliseeritud, kui sellega kaasnevad reaalsed ohud või tagajärjed. Ta lisas, et “kriminaliseerimise laiendamisega tuleks olla äärmiselt ettevaatlik” ning et “sõnavabadus on ühiskonna jaoks väga oluline väärtus ja selle kergekäeline piiramine on tegelikult iseendale jalga tulistamine.“

Moskva diktaadist Brüsseli diktaadini

Tähelepanu väärivaid aspekte, mis kõnealuse probleemiga seonduvad, on terve rida. Aga ehk kõige kõnekam neist seondub tõsiasjaga, et “vihakõne” püütakse Eestis kriminaliseerida mitte selle tõttu, nagu eksisteeriks nö vihakuritegude näol meie ühiskonnas reaalne probleem, vaid üksnes seepärast, et Brüsseli keskvõim nõuab lubamatuks arvatud seisukohtade kriminaliseerimist. Seega oleme Moskva diktaadi alt jõudnud Brüsseli diktaadi alla. Paraku jätkub Eestis endiselt poliitikuid, kes näevad oma ülesannet mitte rahva huvide, õiguste ja vabaduste eest seismises, vaid keskvõimu huvide teenimises kas või Eesti inimeste põhiõiguste ja -vabaduste mahasurumise hinnaga.

Olukorras, kus Euroopa Liidu keskvõim nõuab õigusriigi põhimõtet rikkudes Eestilt seadusemuudatusi, mis võimaldaks inimesi ideoloogiliselt mittesoovitud arvamuste väljendamise eest trellide taha saata, on väga oluline, et sõnavabadust reaalselt oluliseks pidavad inimesed käituksid kodanikena ja astuksid sellele vastu. Eriliselt on see advokaatide, kohtunike, prokuröride ja õigusteadlaste vastutus, sest oma kutsest tulenevalt peaksid juristid olema õigluse ja vabaduse ideaali kaitsjad. Samuti peaks sõnavabaduse mahasurumise vastu välja astuma ajakirjanikud. Siin ei ole enam küsimus selles, kas keegi on liberaal või konservatiiv – küsimus on selles, kas tahame elada ühiskonnas, kus saame riiklikke repressioone kartmata avalikku arutelu pidada.

Ühiskonna alusväärtuste küsimuses peame lähtuma mitte Euroopa Liidu keskvõimu ideoloogilistest nõudmistest, vaid sellest, mis on reaalselt õige ja hea ning mis võimaldab meil elada vabaduse ja õigluse ideaalist lähtuvas ühiskonnas. Kui keskvõimu nõudmised ja ühiskonna alusideaalid ei lange enam kokku, siis see on kindlasti tõsise ohu märk. Vähetähtis pole seegi, et niisugusesse Euroopa Liitu kuulumiseks, mille keskvõim nõuab Eestilt ilma reaalse ühiskondliku vajaduseta ideoloogiliste kuriteokoosseisude kehtestamist, ei ole Eesti rahvas kunagi oma nõusolekut andnud.

Selgitus baseerub 14. detsembril 2020 ajalehes Postimees avaldatud Varro Vooglaiu artiklil.